Ise tehtud deemonid
Tere! Mina olen Berit-Bärbel Rebane ja mul on probleem, millele otsin vastust läbi kunsti. Probleemi tunnistamine ja oma hirmudega silmitsi seismine pidavat olema esimeseks sammuks tervenemise teel. Antud näitus kaardistab minu sees peituvat soppa ning on eellooks kunagi kauges lähitulevikus ilmuvale raamatule, mis aitab võidelda deemonitega.
Ma ei saa öelda, et oleksin unistanud sellest näitusepaigast terve elu, küll aga kõik need peaaegu neli aastat, mil olen olnud osa Tallinna Ülikooli perest. Filosoofiasse põigates oleme me osa aegruumist ning loome enda ümber oma kultuuriruumi. Klaaspüramiidid seavad küll füüsilised piirid, kuid ei paku turvalisust ega hubasust. Peahoone peopesal paiknevad vesivillid on närvikõdi pakkuvalt vastuolulised, toites edevust ja hirmu, soovi olla nähtaval ja samas pugeda kapi kõige pimedamasse nurka lootusega, et sealt pääseb Narniasse. Aeg seisab nendes ja isegi põrand ei toeta.
Näitus koosneb neljast kapslisse püütud hetkest, ruumilisest installatsioonist, millega kaasnevad tekstid. Installatsioonid on tehtud käepärastest, odavatest, räpastest, veidi lehkavatest materjalidest, mis illustreerivad kõige paremini antud hetkes elavaid siseheitlusi. Nendes on palju õhku ja ruumi, sest mina on kahanenud tolmuks ja saanud kõrvalseisjaks.
Idee sai alguse asjade ja riiete üleküllusest, mis muutus minu jaoks ahistavaks. Suutmatus enam oma mammonat hallata kägistas nagu kaheksajalg. Minu üleliigsetest veidralt istuvatest teksadest ja sõprade-lähedaste annetatud läbi kantud Genova sinistest pükstest sai esimene füüsiliselt nähtavaks muudetud siseheitlus ja samas ka osaline lahendus.
Teiseks teemaks on depressioon, kaamose kaaslane. Peitumine rõõmu ja valu eest, enda lukustamine oma sisemaailma, hibernatsioon. Ärevus meenutab parematel hetkedel armumist, sest sinu sees on särin. Kuid ilusate liblikate asemel lendlevad, põrkuvad, nõelavad su sees vaablased. Sa oled korraga tühi ja täis. Sinu olemuse riismeid saab korjata pragudest ning nähtaval on vaid halvatuse hallus. Neljandale on raske anda nii nime kui ka keha, see on üldine sisemine rahulolematus, mis karjub “Ma ei ole piisav!”. Selles on ebakindlust, madalat enesehinnangut, perfektsionismi ja võib-olla ka veidi OCD-d.
Antud näituse idee sündis enda kogetud valust. Paratamatusest sündinud askeetlik eluviis, karm talv ja turjale kuhjunud kohustuste koorem andsid nime minu uuele kunstisuunale - survivalism. Hambad kokku suruda, et mitte huuli ribadeks rebida ja edasi rassida, sest lahendus on peidus luude, lihaste ja sünapsite vahel.
Berit-Bärbel
18.02.19
Ma ei saa öelda, et oleksin unistanud sellest näitusepaigast terve elu, küll aga kõik need peaaegu neli aastat, mil olen olnud osa Tallinna Ülikooli perest. Filosoofiasse põigates oleme me osa aegruumist ning loome enda ümber oma kultuuriruumi. Klaaspüramiidid seavad küll füüsilised piirid, kuid ei paku turvalisust ega hubasust. Peahoone peopesal paiknevad vesivillid on närvikõdi pakkuvalt vastuolulised, toites edevust ja hirmu, soovi olla nähtaval ja samas pugeda kapi kõige pimedamasse nurka lootusega, et sealt pääseb Narniasse. Aeg seisab nendes ja isegi põrand ei toeta.
Näitus koosneb neljast kapslisse püütud hetkest, ruumilisest installatsioonist, millega kaasnevad tekstid. Installatsioonid on tehtud käepärastest, odavatest, räpastest, veidi lehkavatest materjalidest, mis illustreerivad kõige paremini antud hetkes elavaid siseheitlusi. Nendes on palju õhku ja ruumi, sest mina on kahanenud tolmuks ja saanud kõrvalseisjaks.
Idee sai alguse asjade ja riiete üleküllusest, mis muutus minu jaoks ahistavaks. Suutmatus enam oma mammonat hallata kägistas nagu kaheksajalg. Minu üleliigsetest veidralt istuvatest teksadest ja sõprade-lähedaste annetatud läbi kantud Genova sinistest pükstest sai esimene füüsiliselt nähtavaks muudetud siseheitlus ja samas ka osaline lahendus.
Teiseks teemaks on depressioon, kaamose kaaslane. Peitumine rõõmu ja valu eest, enda lukustamine oma sisemaailma, hibernatsioon. Ärevus meenutab parematel hetkedel armumist, sest sinu sees on särin. Kuid ilusate liblikate asemel lendlevad, põrkuvad, nõelavad su sees vaablased. Sa oled korraga tühi ja täis. Sinu olemuse riismeid saab korjata pragudest ning nähtaval on vaid halvatuse hallus. Neljandale on raske anda nii nime kui ka keha, see on üldine sisemine rahulolematus, mis karjub “Ma ei ole piisav!”. Selles on ebakindlust, madalat enesehinnangut, perfektsionismi ja võib-olla ka veidi OCD-d.
Antud näituse idee sündis enda kogetud valust. Paratamatusest sündinud askeetlik eluviis, karm talv ja turjale kuhjunud kohustuste koorem andsid nime minu uuele kunstisuunale - survivalism. Hambad kokku suruda, et mitte huuli ribadeks rebida ja edasi rassida, sest lahendus on peidus luude, lihaste ja sünapsite vahel.
Berit-Bärbel
18.02.19